Ei tea veel...

Ma liuglen
nagu sügisleht
jahedas tuules,
kuni langen
rohtunud aiateele...

Ma liuglen
nagu merevaht
liivasel rannal,
nii kaugele
kui laine kannab...

Ma liuglen
nagu lootsik
siledal järveveel.
Kuhu sõuan
või mida otsin?
Ei tea veel...

Tõde ja vale

Ma ei ole kunagi nii julm,
et hakkan ilusa valega
plaasterdama kellegi ego,
sest siis on tõde taluda
hiljem veelgi valusam.

Ma ei ole kunagi nii julm,
et hakkan karmi sõnaga
kuulutama kellelegi tõde,
sest nii on egol taluda
seda veelgi valusam.

Vale ei ole üldse ilus
ja tõde ei ole üldse karm.
Vale on tegelikult valus
ja tõde on tegelikult arm.

Kodus on kõige parem

Ma ei ole juhuslikult
sündinud siia 
väikesesse riiki
ja tühjaks jäänud maanurka.

Ma ei ole juhuslikult
käinud läbi
erinevaid paiku,
ja otsinud õnne mujalt.

Ma ei ole juhuslikult
taibanud seda,
et mul oli
sellist kogemust vaja.

Ma ei ole juhuslikult
mõistnud tõde,
et mujal on hea,
aga kodus on kõige parem.

Ole see, kes sa tegelikult oled...

Väga raske on
jõuda iseendani,
kui sa oled
manipuleeritav
ja loobud oma tahtest.

Väga raske on
jõuda iseendani
kui sa oled
alati veendunud
ja milleski ei kahtle.

Väga raske on
jõuda iseendani,
kui sa ei tee vahet
egol ega minal,
tõel ega valel.

Väga raske on
jõuda iseendani,
kui sa ei ole,
see kes sa
tegelikult oled.

Eestlane

Kui eestlane kuuleb rumalust,
siis ei kiida ta seda takka,
vaid ütleb alati paar
kriitilist sõna sekka.

Kui eestlane kuuleb tarkust,
siis jääb ta lihtsalt vakka,
ega tühja kiidusõnaga
seda rikkuma hakka.

Kui eestlane näeb inetust,
siis ta lohutama ei hakka
vaid ütleb ilma pikemata
seda otse näkku.

Kui eestlane näeb ilusat,
siis jääb ta sõnatult vakka,
ega tühja mesijutuga
seda meelitama hakka.

Ja kui eestlane kord
tõesti armastama hakkab,
siis seda tunnet vaikides
ta südames hoidma hakkab.

Ego heietused

Ego heietab
aegunud tõdesid,
nagu papagoi.
Ta keerutab
ja leierdab,
ja leelotab 
ja veiderdab,
kuni surm viib
uue sünnini,
et alustada
jälle otsast peale...

Ära küsi, miks...

Ära küsi, miks sünnib
puhas teadvus inimkehasse?
Miks ta naerab, räägib ja kõnnib?
Miks ta kiindub rahasse?

Ära küsi, miks ta unustab
kes ta tegelikult on?
Miks ta rõõmustab või südant valutab?
Miks ta ihkab kuulsust ja au?

Ära küsi, miks ta laskub
nii ääretult madalale
ja kannab endas kogu elu raskust,
et siis lõpuks surra vabana?

Ära küsi, miks...

Sündides siia ilma...

Sündides siia ilma
ei teadnud ma,
mis on vihkamine.
Nüüd siis oskan
ise ka vihata.

Sündides siia ilma
ei teadnud ma,
mis on valetamine.
Nüüd siis oskan 
ise ka valetada.

Sündides siia ilma
ei teadnud ma,
mis on teesklemine.
Nüüd siis oskan
ise ka teeselda.

Ma ei tea ainult ühte,
kas peaksin olema
nende oskuste üle uhke?

Kuu laul Päikesele

Las ma armastan
sind kaugelt,
mägede ja mere tagant,
et su koit
ei pimestaks mind ära,
kui ma tervitan sind.

Las ma armastan
sind kaugelt,
pilvede ja vikerkaare tagant,
et su päev
ei sulataks mind ära,
kui ma imetlen sind.

Las ma armastan
sind kaugelt,
uduviiru kardinate tagant,
et su õhtu
ei ahvatleks mind ära,
kui ma piilun sind.

Las ma armastan
sind kaugelt,
maa ja taeva tagant,
et su öö
ei võrgutaks mind ära,
kui ma peegeldan sind.

Usu või ära usu

Ma ei usu tormamisse,
ega armumisse.
Ma usun hurmamisse.

Ma ei usu kaotusesse,
ega tõotusesse.
Ma usun lootusesse.

Ma ei usu kõhklusesse,
ega kihlusesse.
Ma usun lihtsusesse.

Ma ei usu melusse,
ega abielusse.
Ma usun elusse.

Ma ei usu vangistusse,
kus ainsaks valvuriks on ego.
Ma usun armastusse,
mille märgiks on isetu tegu.

Isegi kui ma ei saa...

Isegi kui ma ei saa
kunagi sind puudutada,
ja vaadata su silmadesse.
Rõõmustab mu hing,
et hingan sama õhku
nagu sina.

Isegi kui ma ei saa
kunagi sind suudelda,
ja sulada su embusesse.
Rõõmustab mu hing
lihtsalt sellegi üle,
et olemas oled.

Ja isegi kui ma ei saa
kunagi sind tundma,
ei elus ega surmas.
Rõõmustab mu hing,
kui sind kohtan 
oma unes.