Sa oled nii püüdmatu
nagu udune unistus
selges suvepäevas,
aga see ei vähenda
mu indu sind püüda
nagu ergast liblikat
keset päikselist päeva...
Sa oled nii hoomamatu
nagu nimetu haldjas
siidises suveöös,
aga see ei kahanda
mu indu sind hüüda,
et kuulda su häälekaja
keset kuuvalget ööd...
Ja ma ei tahagi päris
lõpuni sind leida,
sest mulle meeldib,
kui end alati peidad
erinevate maskide taha,
et mind salaja piiluda,
siis kui ise tahad...
Varem või hiljem
on meil vaja
teisest lahti lasta,
sest aeg ei salli
koos meid kahte.
Varem või hiljem
on meil vaja
minna saatusele vastu,
sest elu pole olnud
meie vastu lahke.
Varem või hiljem
on meil vaja
tunda valiku raskust,
kas olla koos
või minna lahku?
Aga usu mind,
varem või hiljem
kaotab hirm
ja võidab armastus...
Nad ütlevad,
et oled ülbe,
aga ma ei usu,
sest su hääles on
liiga palju leebust.
Nad ütlevad,
et oled uhke,
aga ma ei usu,
sest su tegudes on
liiga palju siirust.
Nad ütlevad,
et oled eluvend,
aga ma ei usu,
sest su silmades on
liiga palju kurbust.
Ja kui sa naerad,
siis mul on tunne,
et peidad pisaraid...
Kas mulle tõesti lihtsalt
meeldib sind vaadata?
Kas mulle tõesti lihtsalt
meeldib kui naeratad?
Kas mulle tõesti lihtsalt
meeldib kui puudutad?
Kas mulle tõesti
lihtsalt meeldib see
või on seal midagi veel?
Kas see ongi armastus
kui ma olen õnnelik,
et sa oled õnnelik?
