Kas valu mu jalgades
võib tähendada seda,
et nendest kasvab
näkineiu kalasaba
ja ma saan elada järves
keset sood ja raba?
Ja valu mu abaluudes
võib tähendada seda,
et sinna kasvavad
hõbevalged inglitiivad
ja mind seitsmendasse
taevasse viivad?
Või valu mu peas
võib tähendada seda,
et sealt kasvavad
kõrbenud kuradisarved
ja ma saan põrgus
klaarida kõik arved?
Aga valu mu südames
võib tähendada just,
et seal kasvab
tõeline armastus
ja ma võin end tunda
nagu printsess muinasjutus?
Valu fantaasia aitab taluda
ja elada koos valuga...
Sa olid alati nii lähedal
ja ometi nii keelatud.
Nii neetult ihaldusväärne
ja ometi nii kättesaamatu.
Ma ei võinud sind armastada,
ega suutnud ka vihata.
Ma ei osanud sind unustada
ega tohtinud ka ihata.
Sa olid see,
keda ma ei saanud
kunagi armastada...
***
Kui me oleme koos,
siis teised ei lase meil
kunagi olla õnnelikud
ja kui me ei ole koos,
siis teised ei saa meid
teha kunagi õnnelikuks.
Sajandist sajandisse
ja elust elusse
me sünnime jälle
keelatud armastusse,
et iga sünniga
unustada teineteist,
ja iga eluga
jääda üha võõramaks...
Nagu laps klotsidega,
mängid sa riimidega,
lastes egol uhkeldada
lopsakate sõnamustrite
ja tooreste tunnetega.
Tõeline luule
sünnib südamest
mitte sulest!
