Kui sa vaatad mind
siis ma teesklen,
et ma ei märka sind
ja kui ma vaatan sind,
siis sa teeskled,
et sa ei märka mind.
Ja ma tõesti ei tea,
miks sa teed nii,
aga ma täpselt tean,
miks ma teen nii,
sest sa meeldid mulle
ja see ei meeldi mulle,
et meie vahel on rohkem,
kui miljon põhjust,
miks me ei saa
kunagi koos olla...
Ma sunnin ennast
mitte mõtlema sellele,
mis sa mulle ütlesid.
Ma sunnin ennast
mitte ütlema seda,
mis ma tundsin siis.
Sest ma ei taha
sind kunagi
kannatamas näha
ja ma ei taha
sind kunagi
jätta maha,
isegi kui mul
tuleb seda teha...
Kes ei taha muutuda
jääb arengus maha.
Kes ei taha liikuda,
jääb kaugele seljataha.
Ja nii ei saa ta kunagi teada,
kes ma tegelikult olin
ja nii ei saa ta kunagi teada,
miks ma tegelikult tulin.
Aga mul on jäänud veel
väheke aega järgi,
et leida üles see
kes tuli mulle järgi
läbi miljonite elude...
Ma olen väsinud inimestest,
kelle lõputu isu saada
on peidus isegi andmises,
sest ta on nõus natuke andma
selleks, et veel rohkem saada
raha ja kuulsust,
tähelepanu ja hoolitsust,
kaastunnet ja armastust.
Ja ta ei väsi võtmast andjalt,
kes on juba väsinud andmast.
Ta võtab iseenesestmõistetavalt.
Ma ei saa sulle anda seda,
mida sa ei oska vastu võtta.
Sa võid selle puruks pillata,
või lased kukkuda mutta.
Mul ei olegi kahju sellest,
mille sa tahtsid vastu võtta,
vaid hoopis sellest, kui ma
näen sind kildude kohal nutmas.
Ja ainult sellepärast
ei saa ma sulle anda seda,
mida sa ei oska vastu võtta...
Ma arvasin, et me veel
ei kohtu selles elus,
kuni äkki seisid mu ees
ja naeratasid nagu vana sõber.
Ma arvasin, et suudled
mind alles järgmises elus,
kuni tundsin su huuli
tormakalt maandumas mu suule.
Ma arvasin esiti kõheldes,
et see ei saa olla uni,
kuni äkki mult küsisid:
Kas sa mulle naiseks tuled?
Ja siis ma ärkasin...
Iga kord kui
mõtlen sinust,
hakkavad mu peas
jooksma luuleread.
Ilusad ja kirglikud,
õrnad ja head...
Aga ma ikka veel ei tea,
kas ma kirjutan sinust
või sinu pärast need read
ja kas peaksin ütlema sulle
või teeksin sellega vea?
