Kes on kes?

Draakon, kes on kaotanud tõeleegi
ei ole enam draakon,
vaid mannetu varblane.

Tiiger, kes on kaotanud vabaduseiha
ei ole enam tiiger
vaid abitu kassipoeg.

Inimene, kes on kaotanud armastuse kutse
ei ole enam inimene
vaid võigas deemon.

Ma ei tea...

Ma ei tea,
kas ma sinuga olles
suudan loobuda soovist
su silmi vaadata.

Ma ei tea,
kas ma sinuga olles
suudan loobuda lõbust
sind naerma ajada.

Ma ei tea,
kas ma sinuga olles
suudan loobuda kiusatusest
sind puudutada.

Ma ei tea,
kas ma sinuga olles
suudan loobuda ahvatlusest
sind suudelda.

Ma ei tea,
kas ma sinuga olles
suudan loobuda ihast
sinuga üheks saada.

Tõde

Ma ei saa pettusele
andeks anda,
sest see ei tunne häbi.

Ma ei saa illusioonile
kaasa tunda,
sest see ei vaja abi.

Ma ei saa ebaõigluse ees
silmi kinni panna,
sest ma näen selle läbi.

Ma ei saa valskust
südames kanda,
sest ma olen Tõde.

Tingimusteta

Ka lootosasendita
võib mediteerida.
Ka põlvitamata
saab palvetada.
Ka religioonita
leiab Jumala.
Ainult inimmeel
seab tingimusi,
mitte Jumal.

Ma ei ole kunagi üksi...

Ma ei ole kunagi üksi,
sest ma olen kõiges üks.
Ma ei ole kunagi lahus,
sest ma olen lahustunud.
Mul ei ole kunagi vahet,
sest ma olen alati vahetu.
Ma olen alati üks ja seesama,
nüüd, siin ja praegu...

Miks?

Miks inimesed otsivad tänumeelt sõnadest,
oskamata seda lugeda,
läbi silmade,
südamest?

Miks inimesed otsivad tunnustust sõnadest,
oskamata seda lugeda,
läbi tegude,
südamest?

Miks inimesed otsivad armastust sõnadest,
oskamata seda leida elust enesest?

Hingesugulasele

Ma ei taha midagi
mida sina ei taha...

Kui sina naerad,
siis mina naeran.
Kui sina nutad,
siis mina nutan,
sest ma olen
su peegeldus,
su kaja...

Ma tahan seda
mida sinagi tahad...

Inimene ei muutu...

Inimene ei muutu
käsu või keeluga.
Ta muutub koos eluga,
koos tõusu ja mõõna,
ilu ja valuga...

Ma ei taha armastust...

Ma ei taha armastust,
mis kestab sama kaua kui suguühe
või kevadine jooksuaeg.

Ma ei taha armastust,
mis kestab sama kaua kui kuulsus,
jõukus või raha.

Ma ei taha armastust,
mis kestab sama kaua kui abielu
või kuni lapsed on suured.

Ma ei taha armastust,
mis kestab kogu maise elu, 
kuni saabub surm.

Ma ei taha leppida armastusega,
mis pole igavene...

Sa oled liiga ilus...

Sa oled liiga ilus,
et olla tõsi.
Õhk väreleb su ümber,
temagi on armunud sinusse...
Kuid ma ei palu, ei küsi
sinult armastuse ande,
ainult vaatan sind.

Sa oled liiga ilus,
et olla tõsi.
Maisemgi meel tõrgub
sulgema silmi su ees...
Kuid ma ei nõua, ei käsi,
ei oota truudusevandeid,
ainult vaatan sind.

Sa oled liiga ilus,
et olla tõsi.
Kardan, puudutades pudened
tolmuks mu paokil pihkudele...
Kuid ma ei loobu, ei väsi
ikka imetlemast sind,
sest sa oled liiga ilus
ja see on tõesti tõsi!

Ma ei tea kes sa oled

Ma ei tea kes sa oled
aga mu süda kõneleb sinuga
armastuse keeles...
Ja see pole ju vale,
kui ütlen et oled alati minuga
mu mõttes ja meeles...

Ma ei tea kes sa oled
aga ma tunnen su lähedust
ükskõik kui kaugel oled...
Ja see pole tõesti vale,
kui ütlen et näen sind kohe just,
kui silmad sulen...

Ma ei tea kes sa oled
aga ole see kes oled,
ma hoolin sinust!
Ja see poleks vale,
kui ütleksin, et armastan sind
just sellisena nagu oled!

Meid lahutab aeg ja ruum...

Meid lahutab aeg ja ruum,
vihkamine ja armastus,
külm ja kuum...

Ainult igatsus
voolab verena mu soontes,
paneb pekslema südame
lootuses kohata sind...

Ainult ootus
värvib mu eluvikerkaare
spektrivärve pisaratevihmas
nii rõõmust kui kurbusest...

Meid lahutab aeg ja ruum,
vihkamine ja armastus,
külm ja kuum...

Ja me polegi kunagi
päriselt kohtunud
nii nagu me polegi kunagi
olnud päriselt lahus...

Kas see ongi tõeline armastus
mis tuksub mu südames
ja värvib mu eluvärve?

Valged linad...

Valged linad rippuvad nööril
nagu puhtaks pestud surnute hinged.
Minu hing on hall, seal rippuda ei vääri
ja käed on küürimisest kanged...

Me kohtusime tänaval

Me kohtusime tänaval
ja ütlemata mulle tere,
ta kõnetas mind pilgul äraoleval...

Võttis nõrgaks jalust
selgest äratundmisrõõmust
see tuttav hing möödunud elust...

Millisel maal või veel
millises põrgus või taevas
võisid kohtuda kunagi me eluteed?..

Ühte ma kindlalt tean,
et ütlemata mulle tere
ta kõnetas mind pilgul äraoleval...

Läbi vikerkaare värava

Läbi vikerkaare värava
lendasid mu juurde,
süütud silmad säramas
maise maailma tuulde...

Nagu haldjas hõbetiivul,
liblikate tiivakaarel
käisid vargsel õhtuviivul
minu toas, mu voodiäärel...

Taevasina uduloorist
unelevad sinu silmad,
Ilmaisa inglikoorist
kõrvus heliseb veel kuma...

Läbi vikerkaare värava
lendasid mu juurde,
panid päikse särama
ja andsid kuma kuule...

Kus sa küll olid?

Kus sa küll olid
enne veel kui ma sündisin?
Kui kõndisin seal kus kellegi jalg ei astu,
kus pole taevast, pilvi ega kuud,
kus pole merelaineid, vihma ega tuult...

Kus sa küll olid
kui mina mängisin veel nukkudega?
Joonistasin esimest maja, päikest ja puud,
ehtisin ärevusega jõuluõhtul kuusepuud
ja ema huulepulgaga värvisin punaseks suu...

Kus sa küll olid
kui ma otsisin sind
nii taevast, maapealt kui põrgust?
Trotsisin viha ja põlgasin argust,
oodates lõppu ja aegade algust...

Kus sa küll olid?...

Aimata su armastuse suurust...

Aimata su armastuse suurust
ei ole meelepett,
kui janune kes kannatand kõrbekuumust
saab lõpuks juua värsket vett...

Ära tunda sind

Su pilk, su kuju,
su naeratus, su tujud,
su silmad ja hääl,
su mõtted ja meel...
Mu südames, mu elus,
mu õnnes, mu valus...

Igas mööduvas silmapaaris
ära tunda sind
on mu suurim kannatus ja õnn...

Millises vihmapiisas...

Millises vihmapiisas
peegeldub su naeratus?
Kui ma vaid teaks...
Ära karda mu arm -
need on vaid sõnad
mis kaovad tuules
ja keegi ei kuule
peale sinu
ja keegi ei näe
peale sinu
mu südames valatud pisaraid...

Elu puu

 





   





Keset kaduvikku kasvab üks puu,
sirutab tüve, harutab laiali oksi.
Kosub veel kaua ta kõhetu juur
enne kui paotab pungade punavaid otsi.

Ta lehtede tärkavad tuhanded käed
kaemuses koguvad valguse vaimujõudu,
et juuremahlade jumalikud väed
saaks lõpuks õnnistuse puhkevate õite kaudu.

Ja tarkuse tiivustav taevalik tuul
viib teadmiste viljastavat õietolmu
vastse vabaduse vallanduval vool
mööda malbeis õites õõtsuvaid okste nõlvu.

Siis elu saab armastuse seemneid kandma
õnnistatud õite südamete süles,
et oma magus vili näljasele anda
kes tahaks tõusta sinu juurde üles...

Selleks et armastada...

Selleks et armastada
pole vaja puudutada,
pole vaja vaadata,
pole vaja suudelda...

Selleks et armastada
õpi käteta puudutama,
silmadeta vaatama
ja huulteta suudlema...

Selleks et armastada
tuleb südamega puudutada,
südamega vaadata
ja südamega suudelda...

Surm

Kajab koputus vastu ust.
Keset lõputut vaikust

surun sõrme suule:
Tasa! Ma ei kuule!

Juba löövad hingekellad,
kas kuuled?

Lähenevad sammud -
uksekriiks...
Pole hirmu,
pole häbi...
Minema siit!

Sünd

Öövaikuses nutuhala –
vastne keha kutsub hinge.
Tillukesed käed ja jalad
tegemas õhus kohmakaid ringe.

Kas minna või mitte? –
elulättel seistes mõtleb hing...
Nojah, aga ... miks ka mitte?!
Ta ju kutsub mind!

Viimane öö

Viimane öö...
peidab pilvisse tähti,
hõbedane uduvöö
vadub end laiule lahti

Viimane öö...
Vetikate vetruv vaip
hüljatud rannale jääb –
hinge kurbuse maik!

Viimane öö...
kuulatab metsatukas
Kas kusagil veel
keegi mind hõikas?

Viimane öö...
Su hingus on hell
kui süda mis lööb
Su ürgse pinna all

Viimane öö...
Selles lõputus embuses
imetlen su kätetööd
ülevas lummuses...

Vikati väsimatu hoog...

Vikati väsimatu hoog
niidab jalapealt maha
värskelt lõhnava heinaloo
mis kaarena kukub ta seljataha...

Vikati väsimatu tera
lõikab läbi eluniidi
mis ühendab hinge ja keha...

Aga tema ju pole süüdi
et seegi töö tuleb teha
enne saabuvat õhtueha...

Jälle on suvi!

Õhk on õites.
Linnupesad peas
hommiku koites
leian end metsast
suurte puude seast!

Olen pärnapuu.
Mesilaste sumin
ja virgutav hommikutuul
ehmatab pesadelt lendu kõik tuvid.

See ei olegi uni!
Olen elevil õnnest,
et jälle on suvi
ja elu mu ümber voogleb
igast kui hingetõmbest!

Aeg kõik kaasa viib...

Aeg kõik kaasa viib...
Puudutus seal, naeratus siin,
ainult üks sekund, üks viiv
ja möödubki hingepiin.

Aeg kõik kaasa viib...
Lähed sa seal või tuled siin,
on vaid üks hetk ja viiv,
kui unustud luuleriim
ja aeg kõik kaasa viib...

Kui kustuvad viimased tuled...

Kui kustuvad viimased tuled mu silmades
siis tean, et oled minuga
ka kõige sügavamas pimeduses...

Kui hääled kaovad vaikuseks mu kõrvades
siis tean, et oled minuga
ka kõige hääletumais tormides...

Kui tunded kaovad õndsuseks mu südames
siis alles tean, et oled minuga
nii nagu aegade alguses....

Lõputu allee...

Mööda kaskede alleed
ma kõnnin kaugusse,
ja kuldseid urvaebemeid
mul langeb juustesse.

Läbi okste
tilgub päiksevalgust,
varju ja valguse piirid
mustrina katavad õlgu.

Mööda tähtede alleed
ma lendan valgusse
ja kullakarva ebemeid
mul langeb tiivusse.

Läbi pimeduse müüri
tilgub vaimuvalgust,
tõe ja vale piiril
näitab lõppu ja algust.

Mööduvate elude allee
nii lõputa näib,
kus ainsa saatjana veel
vari kannul mul käib...

Pime headus...

Pime headus toidab kurjust
ja sureb tema läbi,
sest kurjusele sobib see,
kui talle antakse teed
läbi leebuse.

Olemise ime

Ära proovi mind haarata!
Olen kui kodutu tuul,
mis merelaineid veeretab
ja lehti silitab puul.

Ära ihka mind hoida!
Olen kui pudenev liiv,
enne kui hommik koidab
olen ammugi kadunud siit.

Ära otsi mind kiindunult!
Ei leia sa enne mind,
kui soovid on piirdunud
ja kired ei kammitse sind.

Ära püüa mind mõista!
Olen ürgse olemise ime,
et jumaliku särana paista
igas vormis ja nimes.

Olen inglite häälekaja,
olen tõeline armastus.
ja kõikjal kus sa mind vajad,
oma südames kuuled mu vastust!

Kõik sõnad mu huultel...

Kõik sõnad mu huultel
on sinu armastuse luule,
mida sosinal kuulen
lembelt lõunatuulelt.

Kõik mõtted mu meeltes
on sinu ürgne loome,
mis kõlab pillikeeltes
meloodiana laululoole.

Kõik hetked mu pilkudes
on sinu olemuse peegel,
mis vihmapiisana tilkudes
toob virvenduse veele.

Kõik tunded mu südames
on sinu tunnete kaja
ja oled sa siis kus iganes
see ületab ruumi ja aja.

Südame paradiisis

Sa elad mu südame paradiisis,
kus esimene õhetav koidukiir
virgutavalt väreleb igas unises kastepiisas,
kui üle uduse heinamaa ruttab rahutu tuuleiil.

Sa elad mu südame paradiisis,
kus lõputult kestab suvi,
järvepeegli kohal tantsivad kimedad kiilid
ning jalge ees kudrutavad turteltuvid.

Sa elad mu südame paradiisis,
kus vihmapuhanguist sünnivad vikerkaared,
punastades puhkevad õide tuhanded roosid
ja õhus heiklevad liblikate loorjad tiivakaared.

Sa elad igavesti mu südame paradiisis,
kus üheks sulame suvises vihmahoos,
et lõpuks laintena raugeda vahuses merevoos.
Ikka alati koos, alati koos...

Tõde otsides

Materiaalse maailma
katkematus ajavoolus ekslen –
otsides põhjapoolust,
otsides lõunanaba,
ajades ilmeksimatut tõde taga.

Kuni kurvastusest kukun kokku
põuavälgust mõranenud taevaprakku.

Sinisesse lõpmatusse elusalt maetud,
pealtpoolt pilvevahuga kaetud,
seisan silmitsi endaga:
kas kukkuda surnuks
või õppida lendama?

Eluhetked ajatühjuses laiali valguvad,
kõik õpitud tõed end äkki maha salgavad.

Ainult armastus
õpetab elu hindama,
õpetab lendama,
õpetab elama iseendaga.

Me oleme lõputul teel...

Me oleme lõputul teel,
mille algust keegi ei mäleta
ja lõppu pole näinud veel...