Las ma...

Las ma nakatan sind
nalja ja naeruga.
Las ma nakatan sind
õnne ja armuga.
Las ma nakatan sind
ilu ja sarmiga.
Las ma nakatan sind
armastusega...

Ma ei paku oma armastust...

Ma ei paku oma armastust inimesele,
kes ei tunne seda ära,
sest ta armastab kõike muud enam.

Ma ei raiska oma aega inimesele,
kes ise ka ei tea,
mida siin maailmas tahta või teha.

Ma ei ava oma hinge inimesele,
kes ei hooli iseendast,
siis ei ole ta minugi vastu kenam.

Kui ma meeldin sinule...

Kui ma meeldin sinule,
siis ära flirdi minuga,
ära mängi mõttemänge,
ma ei lähe selle õnge.

Kui ma meeldin sinule,
siis ole siiras minuga.
See läheb mulle hinge
ja nii ma võrku langen.

Kui ma meeldin sinule,
siis ole see kes oled,
ja sa meeldid alati minule...

Mu südame all on liblikad...

Ma kordan endale,
et see oli juhus,
kuigi ma tean,
et juhuseid ei ole,
kui ma nägin sind
ja mu hing võpatas.

Ma kordan endale,
et sa ei meeldi mulle,
kuigi ma tean,
et valetan endale,
kui mõtlen sulle
ja mu südame all
on liblikad...

Sa ise oled oma õnne looja

Sa pidid tundma seda armastust,
et sellest siis ilma jääda.
See on nüüd sinu karistus,
mille sa ise endale määrad.
Ja ma ei saa sulle kaasa tunda,
sest sa ise oled oma õnne looja.

Sa pidid nägema valgust lähedalt,
et siis jälle pimedusse jääda.
See oli ainult sinu tahe,
mille said ka ise täide viia.
Ja ma ei saa sinna midagi teha,
sest sa ise oled oma saatuse looja.

Sa pidid kogema valu sügavust,
et mõista armastuse tähendust.
See on sinu lõputu igatsus,
mille järgi alati püüda,
igas oma järgmises maises elus.
Ja ma ei saa sind kuidagi aidata,
sest sa ise oled oma unistuse täideviija.

Mina olen vaid kogeja ja tunnistaja...

Me oleme liiga erinevad...

Me oleme liiga
erinevad, et olla koos
ja me oleme liiga
sarnased, et olla lahus.
Üks ei saa olla teiseta,
nagu valgus ei saa
olla pimeduseta
ja pimedus valguseta.

Valgustades pimedust
ja varjutades valgust
teineteise südames,
sünnivad ühtesoodu
muutuvad mustrid
hinge kaleidoskoobis.

Ja mitte keegi ei ole
suutnud luua nii palju
ilu mu hinges, kui sina.
Ja mitte keegi ei ole
suutnud luua nii palju
valu mu hinges, kui sina.

Sa varjad...

Sa varjad pilkude taha
oma tegelikud tunded.
Sa varjad sõnade taha
oma tegelikud mõtted.
Sa varjad oma kehas seda,
kes sa tegelikult oled.

Ja ükskõik kuidas
ma ka ei püüa,
ma ei jõua sinuni...

Mis ajast?

Mis ajast sa õppisid
ajutisi asju hindama
tähtsamaks armastusest?
Täpselt sellest ajast
peale oled sa õnnetu,
sest sul on justkui kõik
ja ometi mitte midagi.
Sa hoiad kinni kõigest
mida oled saavutand,
ja petad ennast,
et oled õnnelik.

Sul on su noorus,
mille võtab aeg.
Sul on su ilu,
mis lõpuks kaob.
Sul on su vara,
mida kaasa võtta ei saa.
Sul on su nimi,
mis unustatakse pea
ja sul ei jää lõpuks järgi
mitte midagi peale iseenda,
kui sa lähed ükskord sinna,
kuhu isegi lind ei lenda.

Aga kui sa tahad olla
tõeliselt õnnelik,
siis on ainult armastus,
see millest kinni hoida
ja kõik muu tuleb peale selle...