Viimane öö

Viimane öö...
peidab pilvisse tähti,
hõbedane uduvöö
vadub end laiule lahti

Viimane öö...
Vetikate vetruv vaip
hüljatud rannale jääb –
hinge kurbuse maik!

Viimane öö...
kuulatab metsatukas
Kas kusagil veel
keegi mind hõikas?

Viimane öö...
Su hingus on hell
kui süda mis lööb
Su ürgse pinna all

Viimane öö...
Selles lõputus embuses
imetlen su kätetööd
ülevas lummuses...