Materiaalse maailma
katkematus ajavoolus ekslen –
otsides põhjapoolust,
otsides lõunanaba,
ajades ilmeksimatut tõde taga.
Kuni kurvastusest kukun kokku
põuavälgust mõranenud taevaprakku.
Sinisesse lõpmatusse elusalt maetud,
pealtpoolt pilvevahuga kaetud,
seisan silmitsi endaga:
kas kukkuda surnuks
või õppida lendama?
Eluhetked ajatühjuses laiali valguvad,
kõik õpitud tõed end äkki maha salgavad.
Ainult armastus
õpetab elu hindama,
õpetab lendama,
õpetab elama iseendaga.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar