Keset kaduvikku kasvab üks puu,
sirutab tüve, harutab laiali oksi.
Kosub veel kaua ta kõhetu juur
enne kui paotab pungade punavaid otsi.
Ta lehtede tärkavad tuhanded käed
kaemuses koguvad valguse vaimujõudu,
et juuremahlade jumalikud väed
saaks lõpuks õnnistuse puhkevate õite kaudu.
Ja tarkuse tiivustav taevalik tuul
viib teadmiste viljastavat õietolmu
vastse vabaduse vallanduval vool
mööda malbeis õites õõtsuvaid okste nõlvu.
Siis elu saab armastuse seemneid kandma
õnnistatud õite südamete süles,
et oma magus vili näljasele anda
kes tahaks tõusta sinu juurde üles...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar